Olin sel nädalal Mihkel Raua väitlussaates, kus teemaks oli Venemaa agressioon Ukrainas. Saate lõpupoole hakkas EKRE esindaja mingil põhjusel hoopis pikalt rääkima sellest, kuidas teised erakonnad on Eesti rahva rohepöördega paljaks röövinud, energiahinnad on meeletud jne. See ei ole kindlasti juhuslik. Populistidele võib ette heita ühte, teist ja kolmandat, kuid üldiselt on nad päris osavad ära tabama, mis läheb inimestele korda, mis valijaid kõnetab. Hinnatõusudest saab Riigikogu valimistel vähemalt sama oluline teema kui riigikaitse ning kui "peavooluerakonnad" seda ei mõista, siis teevad nad elu populistlikele erakondadele väga lihtsaks.

Eesti valitsuse hakkamasaamist praeguses julgeolekukriisis on osa meediast kiitnud taevani, kuid põgenike vastuvõtu segane korraldus on paraku märk sellest, et me ei ole eelmistest kriisidest õppinud ja juhtimine on jätkuvalt väga nõrk. See on ohtlik ja me ei saa seda endale lubada. Eesti ei tohi leppida keskpärasusega. 

Kari tänaval avatav Põhja-Tallinna uues kogukonnamajas saab kaasaegsed ruumid Kopli Huvikool. Maja ümber aga avatakse uued laste mänguväljakud ja rulapark. Vähem on tähelepanu saanud see, et samas majas hakkab tegutsema ka Põhja-Tallinna valitsus.

Kirjutasin mõnda aega tagasi sellest, kuidas Tallinna Haiglat kavandatakse Lasnamäele suure ja väärtusliku roheala asemele, mis ei ole mingil juhul mõistlik ning see lugu sai palju positiivset tagasisidet. Täna tahan kirjutada Lennusadama kõrval asuvatest riigi kinnistutest, kus praegu on tolmuväljad ja mõned puud ja parkla, aga peagi algab Keskkonnaministeeriumi ja hulga ametite ning Loodusmuusemi uue hoone ehitus ning kuhu taheti ehitada ka siseministeeriumi uut maja. 

2019. aasta oktoobris, kaks aastat enne kohalikke valimisi, avaldasin ma siinsamas blogis memo Tallinna opositsioonile. Nüüd on valimisteni jäänud loetud kuud. Mis on vahepealse aja jooksul muutunud? Kas üldse on midagi muutunud? Milline on seis paar kuud enne valimisi Tallinnas?